Praegusel kriisiajal näevad paljud ettevõtted ja organisatsioonid suurt vaeva, et kohandada oma tavapäraseid tööprotsesse vastavalt muutuvale olukorrale ning hoida seeläbi oma äri tegevuses. Tihtipeale võib selle juures jääda tahaplaanile suhtlus oma töötajatega. Kindlasti ei tohiks aga kriisiolukorras ära unustada neid inimesi, kes organisatsiooni töö jätkumise üldse võimalikuks teevad.

Kiire vastus on „Jah!“, aga sellest olulisem on selgusele jõuda küsimustes „Miks?“ ja „Millisel kujul?“. 

Enamus ettevõtteid keskendub n-ö enda asja ajamisele – luuakse tooteid, osutatakse teenuseid, korraldatakse sündmuseid jpm. Nende tegevuste jätkusuutlikkuse tagab aga võime kõnetada laiemat ringi inimesi ja neid kaasata, olgu selleks siis läbi ostu, brändiusu tekitamise või mõnel muul viisil.

Ilmselt on kõik näinud „Aktuaalset kaamerat“, hoidnud käes Postimeest või klikkinud mõnele Delfi pealkirjale. Kuna uudised on tänapäeval kõikjal meie ümber, siis tundub ilmselt enamikele, et nad mõistavad, mis uudise kui nähtuse taga peitub. Paraku ei ole kõik uus automaatselt uudis.

Jaanuari alguses avanes meil võimalus rääkida Viimsi Gümnaasiumi noortele integreeritud turunduskommunikatsioonist. Loomulikult haarasime sellest toredast pakkumisest kinni ja võtsime eesmärgiks keerulisena tunduv sõnaühend üheskoos lahti muukida ja kõigile selgeks teha.

Eestis toimub iga päev kõrgetasemelisi kultuurisündmusi, olgu selleks mõni kontsert, teatrietendus, näitus, luuleõhtu või midagi muud. Meediapildis jäävad nendest nii mõnedki toredad ettevõtmised paljudele potentsiaalsetele huvilistele aga märkamata.  Kuidas seda olukorda teadliku kommunikatsiooni ja meediasuhtlusega vältida?