Kommenteeri

Sotsiaalmeedia – kas võimas relv või lihtne võrgustik?

Eks antud vastus oleneb suuresti sellest, kelle mätta otsast vaadata ja mis kogemused inimestel selle teemaga on. Aga arvestades viimatisi juhtumisi väga suurtes ja olulistes organisatsioonides, siis minu mätta otsast on vastus: sotsiaalmeedia on väga võimas relv, mis võib „kogemata“ tulistada sinu vastu kiiremini, kui arvata oskad.


Meeldetuletuseks Reporteri uudisklipp sotsiaalmeedia ohtudest

Näide 1.

#sisserändajapoegroosasterakonnast

Postimehe juhtkiri „solvanguskandaali mitmekesised õppetunnid“

Kevadel ringles meedias päris mitu artiklit sellest, kuidas sotsiaalmeedia tõttu võib töösuhe ootamatult lõppeda ning kuidas tööandjate jaoks on nende töötaja asutuse nägu 24/7, seda ka sotsiaalmeedias. Oleks rumal eeldada, et asi on teistmoodi nii kõrges astutuses nagu seda on Vabariigi Valitsus. Jah, Ligi-Ossinovski kaasuses mängivad rolli eelkõige poliitmängud, kuid sotsiaalmeedia oskamatu kasutamise näitlikustamiseks on antud teema ideaalne – sotsiaalmeedia ei ole privaatkanal, seda jälgivad ajakirjanikud ning inimene kannab sotsiaalmeedias esinedes vastutust oma asutuse eest. Ministri puhul vastutus rahva ees.

Kuidas puudutab valitsuse tasandil tehtav väiksemate asutuste tööd ja sotsiaalmeedia käitumist?

Võtame natukene lihtsama näite: Sa näed, et sinu lapse klassijuhataja on postitanud Facebooki endast väga seksikaid pilte (näide on reaalsest elust, kuid meediasse pole veel jõudnud). Oletame, et tegu on õpetajaga, kes juhatab põhikooliklassi, kus on võrdselt poisse ja tüdrukuid. Kuigi iga inimese eraelu on tema isiklik asi, siis ei tasu loota, et sotsiaalmeedia seda on. Paratamatult tekib võrdlusmoment klassijuhataja ja eraisiku rolli vahel, mille tulemusena kaotab klassijuhataja autoriteetsust olenemata asjaolust, et ta võib väga hea õpetaja olla. Poiste jaoks saab temast objekt, tüdrukute jaoks eeskuju, et ennast peab müüma keha näidates, vanemate jaoks mitte tõsiseltvõetav õpetaja.

Näide 2

Eesti Maaülikooli dotsent: sellist hoora-pede-vabadust ei osanud õudusunenäos ka ette näha!

Mis siis juhtus?

  1. Dotsent rõhutab enda isiklikul sotsiaalmeedia kontol vastumeelsust kooseluseadusele.
  2. Ajakirjandus korjab selle üles ning seob koheselt isikliku seisukoha asutusega.
  3. Pöördutakse rektori poole kommentaariks.
  4. Asutus saab mainekahju, olenemata asjaolust, et dotsent avaldas arvamust isiklikul sotsiaalmeedia kontol.

Kuidas ma saan teha nii, et minu asutuse töötajad mõistaksid sotsiaalmeedia olemust?

Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam – oma töötajatega tuleb suhelda, neile tuleb selgitada, mis on asutuse sotsiaalmeedia poliitika ja millist käitumist oma töötajatelt sotsiaalmeedias oodatakse. 

Mõte, mida töötajatele edasi anda: “Enne mõtle, siis jaga – sotsiaalmeedias öeldut on praktiliselt võimatu tagasi võtta!” 

Kui tunned, et jääd ise antud teemas jänni, siis võta julgelt ühendust! Teeme koos sotsiaalmeedia juhendi, mis lähtub sinu asutuse spetsiifikast ning aitab vältida olukordi, kui sinu asutus on kellegi mõtlematu sotsiaalmeedia kasutuse tõttu negatiivse meediatähelepanu all.

A-tiimi vanasõna – ei ole vaja õppida isiklikest vigadest, saab õppida ka teiste omadest! 

Postituse autor on Greete Kempel, greete@atiim.ee

Lisa kommentaar

Email again: