Kommenteeri

A-tiimi esimene praktikant: vabakutselise spordiajakirjaniku pihtimused kommunikatsioonist

Ma mäletan noore poisikesena ühte legendaarset tunnusmeloodiat, nelja kangelast, musta minibussi punase joonega ja mällusööbivat introteksti. See kõlas umbes nõnda:

2013. aastal vaevas nelja kõrgharitud naist vaimne mure, sest igaüks neist tundis, et nad võivad algatada midagi erilist. Need daamid põgenesid aheldava argielu küüsist ja kolisid lõpuks Tartust Tallinnasse. Tänapäeval, olles ihaldatud mitmete klientide poolt, elatavad nad ennast esmaklassilise kommunikatsioonitööga. Kui Sul on probleem ja keegi teine ei oska aidata ja kui Sa suudad nad leida, võib-olla sa saad palgata… A-tiimi.



Jah, päris sedasi need sõnad ikka ei kõlanud. 2013. aastal ei olnud ma enam poisike ka, vaid ambitsioonikas spordireporter ühes riiklikus portaalis. Spordireporter, kes tundis, et suudab vallutada maailma enda terava keele, sule, naeratuse ja kutsikasilmadega. Näis, et taevas oli piiriks. Ei, Kuiperi vöö (pole senini maha matnud 0,0000314% tõenäosust, et olen esimene inimene, kes sammub vähemalt Pluutol kui mitte kaugemal).

Spordireporteri leib oli hüva – eksklusiivsed pressiüritused, intervjuud spordikangelaste ja motiveerivate treeneritega, adrenaliinipakkuvad tähtajad, osatine loominguline vabadus kirjutamisel. Ja ometi tundsin ma pärast teist aastat oraaklite pesas, et ajakirjanduses lühenevad mu fiktiivsed tiivad iga aastaga. Mõistsin, et mu võim on piiratud, mu mõju ühiskonnale-inimestele nišilik, mu laveerimisvõime ja loominguline mõtlemine kohati pärsitud. Mõtete ohjeldatus ja tunne, et su loomet mõjutavad kindlad piirid, on minu jaoks heidutavad.

Kuni Greete Kempel ja Marit Tack pakkusid mulle võimalust realiseerida enda võimeid kommunikatsioonitiimis A-tiim. Olles näinud oma silmaga, kuidas kommunikatsioonis töötamine motiveeris mitmeid sõpru, kaasates neid suurüritustesse ja ärgitades neid suhtlema võimalikult laia tutvusringkonnaga, olin siiralt tänulik ja õnnelik, et A-tiim otsustas mulle hoolimata vähesest taustast pakkuda praktikantuuri kuuks ajaks, enne ajateenistusse minekut. Tants kommunikatsioonikatla ümber algas 2. juunil, Noblessneri sadamas korraldatud Tallinna Merepäevade pressikonverentsil.

Järjepidevus, ajaplaneerimine ja pidev kommunikatsioon on võtmed

Greete ja Marit andsid esimestest tööpäevadest teada, et nad ei taha mulle kehtestada reegleid või seada mulle alluva rolli – nad otsivad partnerit, kes oskab nendega arvestada, suhelda ja teeb kohusetundlikult tööd. Kartsin, et oma isepäisusega (“olen tark, ei vaja abi”) võin mõjuda pooleldi võõrkehana, aga kuna tajusin kohe, et nad tagasisidestavad konkreetselt ja läbipaistvalt, siis järgnevate nädalate jooksul aitasin A-tiimil kirjutada artikleid kliendi jaoks, mõelda meediaplaani Tallinna Merepäevade tarvis, teha avaldusi kliendi eest sponsorite leidmiseks, olla osaline ühes bussiprojektis ja paljugi muudki. Töökoormus oli töökõrvaliste projektide tõttu juunikuus suur, kuid majandatav. Tundsin end väärtustatuna – harilikult ei anta praktikandile nii palju projekte ja tähtsamaid ülesandeid. Kontor Telliskivi Loomelinnakus oli meeldivalt rahulik, asjalik ja ideedest pungil. Terava ja leidlikku huumoriga ei hoitud end tagasi.

Tajusin ühtäkki, et ma pole enam Pikne McQueen, kelle ees on kõik võidusõidurajad valla. Kui mina mõtlesin aegamisi suurt visiooni välja, olid Greetel ja Maritil kiirema-kogenuma mõttetöö tulemusena salves juba 62 teist ideed. Romantilise alatooniga Grande le Planadel polnud kommunikatsioonis kohta, tegutseda tuli instinktiivselt, aga läbimõeldult ja kaalutletult.

Tegin vigu, muidugi. Ilma nendeta ei jõuagi valitud töökohal lõpuks nii kaugele, kui hing ihaldab. Paindliku tööaja tõttu, kus tähtajad nihkusid edasi või ei olnud konkreetselt seatud, ei osanud end võõrustada ajakirjanduslikust “deadline”-režiimist ja alustasin tööd teinekord hiljem kui võinuks. Ilma Mariti abita kirjutaksin ma võib-olla neljandat nädalat võtmemõõdikutest ärianalüüsis.

Õnneks kaasnes iga veaga põhjalik läbiarutlemine, millest õpitu jätan enda teada, aga mis tuleb mulle edasises elus tõenäoliselt ainult kasuks.

Hindamatu õpitund

Viimane nädal on kestmas selle postituse kirjutamise ajal, õigemini viimased kaks päeva. Panen lühidalt kirja 3 suurimat tähelepanekut, mis mulle A-tiimis kohale jõudsid.

1. Tööta kommunikatsioonis siis kui Sa oled avatud ja ei karda küsida. Vaikusega ei jõua kaugele. Kommunikatsioonis ei jõua tegelikult kuhugi. Suhtle, küsi, küsi uuesti, sest sa ei saanud aru, palu abi vajadusel, kirjuta kolleegidele, ole aktiivne ja ühendatud maailmaga. Lae telefon ära ja installi Skype. Mina olen natuurilt isiksus, kes jätab lauseid ütlemata, sest tahan näha, kas mu arusaam on õige ja kuidas tulen toime rasketes olukordades. Kommunikatsioonis pole vaja elu nii raskeks teha. Aega pole piisavalt, truth be told.

2. Tee eeltööd nii palju, kuni oled pädev. Ma ei jaga tänaseni logistika või majanduse peenemaid printsiipe, aga äriartiklite kirjutamine sundis mind avastama nurgataguseid, mida varem pelgasin nõrga informeerituse tõttu. Eeltöö alla kuuluvad kõned ekspertidele, meilid, kirjandus ja lugemine, meedia jälgimine. Kindlasti midagi veel, mida ei maininud. Siit ka tagasipõige esimese punkti juurde – küsi.

3. Ära kunagi ütle, et kommunikatsioonispetsialistid on “õhupuhujad” või “pressiteadete vorpijad”. Ise teadsin seda varemgi, sest nägin paari hea sõbranna kõrvalt, kuidas nende päevad olid tihedalt sisustatud ja aega koosolemiseks nappis. Ma siiralt loodan, et ajapikku paraneb ka üldsuse hinnang-arusaam kommunikatsioonitöötajatest (nagu ka ajakirjanikest), sest Greete ja Mariti pealt nägin kui ränka vaeva tööd nõuab enda ettevõtte edukas majandamine ja planeerimine.

4. Ma pean ümber mõtlema enda plaanid. Ajakirjandusest väsimus asendus kommunikatsioonis äratundmisega, et ma tahan töötada siis, kui ma tajun, et mu töö aitab inimesi, kes on kas sotsiaalselt, majanduslikult või vaimselt äratõugatud. Kuigi palk nendes valdkondades ei ole harilikult muljetavaldav, on mulle tähtsamgi sisemise “eetika kompassikeskuse” rahulolu. Kommunikatsioon jäi minu jaoks selle kuu ajaga liialt ärilikuks ja…”erasektorlikuks”? Küllap mängis rolli fakt, et ei näinud oma silmaga enda töö vilju (.docx failid-meilid-prinditud paberid ei loe) ja abistavate rahulolu.

Ajateenistus ootab juba 30. juunil ja kavatsen võtta kogu omandatud “paketi” sinna endaga kaasa. Aitäh, Greete ja Marit, et talusite, mõistsite, aitasite ja kiitsite mind. Loodan, et astun kunagi Telliskivist uuesti läbi. Mine tea, äkki siis juba kliendina, kes teab, et A-tiimi palkamisega kaasneb professionaalsus ja sõbralik suhtumine.

Fotod: http://www.gratisography.com

Lisa kommentaar

Email again: